Nõustusin, et maalehe ajakirjanik kirjutaks minust artikli. Ajakirjanik Silja Paavle kirjutas väga ilusa artikli. See nõustumine, polnud kohene, aga ma olen rahul, et seda tegin.
Põhjus selleks oli lihtne. Äkki leian veel mõne saatuse kaaslase. Samuti, äkki avab mõne inimese silmad. Mitte kõik ei pea olema samasugused. Me oleme kõik vaimselt erinevate võimetega, kes arvutab paremini, kes joonistab jne. Siis on ka loogiline, et me oleme füüsiliselt erinevate võimetega. Kes jookseb rohkeb, kes ujub hästi, kes pole millekski nii võimeline. Aga me oleme olemas, me oleme samasugused inimesed, nagu kõik teised. Ärge vaadake meid nõmedate pilkudega ja ärge tekitage neid olukordi, kus me just teiste pärast pigem koju jääme.
Enamus tagasisidest oli üli positiivne, mis panikaasa mõtlema. Mis tekitas tunde, et ma tegingi kõik hästi ja õieti. Inimesed mõistavad mind veidi rohkem. Äkki ühel päeval kogu ühiskond muutub, keskkond muutub arvestavaks ja ka ühiskond ligipääsetavaks.
Ja siis oli see negatiivne osa. See kus leiti, et ma mõtlen haigust välja. Kus kõik probleemid on ülekaalust ja ma võiks lihtsalt kaalust alla võtta, üleüldse olen ma terve elu paks olnud. See tagasiside häiris mind väga, just vaimselt. Kuigi a teadsin et see pole ju tõsi, see halvas mind ikka.
Aga minu eesmärk on täidetud. Mulle kirjutas üks kellel sama haigus, seega väike võit juba saavutatud. Kui saaks lõpuks loodud tugigrupid erinevatele haigustele, oleks see võit veelgi suurem. Aga vähemalt midagi juba.