See ärevus on osa minust ja niisama lahti sellest ei saagi, aga kuidas ma saaksin niikaugele, et see ei segaks mul elamast?
Kui kõik oli justkui vaimselt hästi, siis tuli tagasi ärevus. See ärevus segab taas elu ja ma ei suuda enam normaalselt elada. Aga mida see siis ikkagi takistab?
Alustame telefoni kõnedest. Ma ei kannata enam telefoni kõnesid. Kui keegi helistab, on kohe ärevus laes ja süda läheb pahaks. Jah ma saan räägitud, aga ma ei taha pikalt kellegiga rääkida. Mäletan kui kunagi sai tehtud õega pikkasid telefoni kõnesid, tehtud telefoni müügi tööd siis nüüd ma seda enam ei suuda. Ma ei suuda isegi ise helistada ja teen pigem kõike interneti keskkonnas. Arstiga ühendust võtmine, arstile aja saamine. Kõik online keskkonnas. Peaasi, et ma ise ei peaks ühendust võtma ja rääkima.
Suhtlus võõrastega on eriti õudne. Ma lihtsalt kardan juba, et ma ei oska suhelda. Et mul polegi kellegagi millestki rääkida. Ma olen elanud siis mugavas nelja seina vahel keskkonnas ja enam ei kujuta ettegi, kuidas on kusagil kohvikus käia. Kusagil võõrastega rääkida, või üldse kellegagi rääkida. Kui raske see päris suhtlus siis olema ikkagi peab? Vahel tahaks olla väike laps, kes lihtsalt läheb mängib ja juba sõbrad ja jutustavad, miks see nüüd nii raske on?
Kuhugi minek tekitab ärevust. Nii liiklusesse minek võõrasse kohta kui ka võõrasse kohta. Elevuse asemel tunnen ma ärevust. Enne kuhugi minekut sees keerab ja süda peksab ja mitte elevusest vaid hirmust. Hirmust, et ma ei saa minekuga hakkama. Hirmust et ma ei saa kohapeal hakkama. Hirmust kuidas ma kohapeal olla ja liikuda jaksan.
Tahaks suuta juba elada normaalselt ilma pideva ärevuseta. Suuta veel mõelda edasi õppimisele, et mingitki tööd teha. Aga see kandideerimine, õppimine ja võõrad inimesed, ma ei ole selleks vaimselt valmis.
Miks mina ei suuda normaalne inimene olla? Miks ma ei suuda enam kusagil normaalselt käia? Miks igale poole minek peab olema enese ületus? Millal ma suudan teha, ilma pideva ärevuseta?