Psühholoogi teenus hakkab eesmärki kandma, vähemalt teoorias. Vähemalt varsti, ei pea ma enam käima iga paari nädala tagant kohal. Kas ma siis hakkama saan?
Iga paari nädala tagant kohal käia on jube tüütu, aga kasu on olnud meeletult suur. Kuigi mulle ei meeldi oma probleemidest rääkida, olen saanud väga häid nippe. Samuti olen lahendanud nii mõnegi juurpõhjuse, miks mõni probleem üldse tekkinud on.
Ärevusest ei saagi ma ilmselt lahti, see on ja ilmselt jääbki mind saatma. Eesmärgiks jääb, et ma ärevuse tõttu ei jätaks midagi tegemata. Näiteks õue või poodi minemata. Olen mitu korda jätnud poodi minemata või õue minemata. Lihtsalt pole suutnud, süda peksab ja iiveldus suur.
Minu probleemiks on need suured ja negatiivsed mõtted, mis mu peas aeg ajalt edasi kerkivad. Ärevus, mis mõnikord harva viib ka paanika hooni. Aga ka ärevus võib mind saata pool päeva kindlasti, nii, et kogu aeg süda paha ja süda peksab.
Mõtted, saan aru, et tekivad kehvadest emotsioonidest ja tervisest. Enamasti siis mõte õige järeldus vale. Näitena siis olen sant ja mind pole sellisena kellegile vaja. Mõte, et olen sant on reaalsuses ju õige. See et mind sellisena vaja pole, on aga veidi kaheldav. Ma siiski ilmselt jäängi arvamusele, et ma pole ühiskonnas vajalik, aga äkki vähemalt pere jaoks olen, vähemalt veidi veel.
Mõtete puhul: Mõte õige- järeldus vale. Mõte vale- järeldus vale. Aga kas ma suudan iga kord hakata ennast ja olukorda analüüsima? Või jäävad mõtted kerima, kuni ma neid vägagi õigeks pean?
Samuti ei suuda ma tunda rõõmu! Jah on toredaid asju, aga ma pole nii ammu naernud ja nüüdseks ma juba igatsen seda tunnet. Seda tunnet kus sa tõesti rõõmustad mingi asja üle. Palun jagage seda tunnet mulle tagasi!
Ma pole kindel, kuidas ma aga pikema vahega toime tulen. Kas ma suudan need negatiivsed mõtted eemal hoida, või vajun omadega auku, nagu varem kui tervise tõttu olen eemale jäänud. Kas tugev teooria jõuab lõpuks ka hea praktikani?
Olen aru saanud, et depressioon jääb minuga veel pikaks ajaks. Võib olla isegi, et elu lõpuni. Ma olen nagu osaks suurest merest. Ma vahepeal ujun, vahepeal hõljun lainetel ja siis justkui vajun põhja. Ma ei upu, vaid elutsen seal põhjas, kuni taas ujuma õpin. Aga ma ei jõua kaldale.
Paar lühikese vahega korda veel ees, aga juba tunnen ka muret, kas ma saan sellega ka päriselt hakkama. Ilma, et ma taas auku kukuksin!