Mis on elu mõte? Küsimus, mis viimasel ajal üha rohkem pähe kerkib.
Enamasti saavutavad inimesed oma elu suuna ja mõtte üsna ruttu. Enamasti läheb nii, et saavutad töö/karjääri, oma kodu, pere/lapsed! Enamasti öeldaksegi, et elu mõte ongi pere ja lapsed, lähedased ja muud eesmärgid mida järjest saavutada tahad!
Mis saab aga siis kui sul kõik justkui kaob? Sa kaotad selle elu mõtte?
Mina juba leian, et lapsed on piisavalt suured, nad saaksid ka iseseisvalt hakkama! Jah oleks tore näha neid kõiki kooli lõpetamas, aga mis siis edasi? Kas ma tahaksin, et nad näeksid kuidas ema igapäevaselt veelgi rohkem hääbub?
Töö ja karjäär- no neid enam pole. On kohutav olla justkui parimas eas töö mõttes. Pole enam väga väikseid lapsi, ideaalne võimalus lihtsalt tööd teha ja elu nautida. Ja siis on minusugune, kes ei leia enam tööd. Samuti enam isegi ei tea, mis töö see olla võiks, kus sa pole tööandjale koormaks. Kui võib juhtuda, et on päevi, kui sa ei jaksa minna tööle ja peaks seda tegema kodust. Ilma vastava hariduseta, midagi sellist ei leia. Suur probleem on ka see, kui tahad leida tööd poole kohaga, sest ma reaalselt ei jaksagi pikka päeva tööd teha. Lihtne oleks ka öelda, et mine õpi siis midagi uut! Kui aga pole enam eneseusku ega enesekindlust on ka see keeruline.
Suurema ja ilusama kodu lootus kaob ka tänu kõigele mis toimub iga päevaga. Polegi hullu, vähesega juba leppinud.
Kuidas aga saada uus elu mõte? Kas haigusest rääkimine ja teadvustamine võiks olla osaks sellest? Kas puuetega inimestega seotud probleemidele inimeste pilgu suunamine võiks olla osaks sellest?
Loodan, et ühel heal päeval leian taas iseenda. Naudin taas elu ja leian elu mõtte, enne kui elu kaotab ise täielikult mõtte!