Viimasel ajal on palju juttu taas vaimsest tervisest. Lõpuks ometi, ei vaikita sellest. Aga milline on siis kui sa oled depressioonis?
Minu vaimne seisund käib üles alla, ütleks, et elu on nagu ameerika mägedel. On aeg, kus kõik on hästi, elu nagu lill. Kõik on hästi, pole negatiivseid mõtteid. Ja siis tuleb see teine aeg, kus ma olen vaimses augus.
Sellel ajal, kui kõik on hästi, ongi kõik ideaalne. Naudin muusikat, mõnda head raamatut või filmi. Suudan nautida hetke ja tunda head enesetunnet. Nautida loodust ja tegeleda mõne asjaga mis mulle meeldib. Sellisel ajal ma ei haletse ennast. Ma ei tunne ennast koormana. Koormana ühiskonna heaks ja lähedastele. Eelkõige, tunnen ma ennast sellel ajal inimesena.
Ja siis tuleb see aeg, kus ma olen augus. See aeg, ei suuda ma ennast eriti isegi liigutada. Kui lapsi poleks siis ma magaks see aeg 24/7. See aeg suudan ma teha näo, et kõik on korras. Ma olen õppinud ennast ülesse ajama enne seda kui lapsed koolist tulevad. Suudan teha neile õhtusööki ja teha head nägu. Nad õnneks ei tea, milline ma siis päriselt olen.
Sellistel päevadel tunnen, milline koorem ma olen ühiskonnale. Olles töötu luuser, keda riik üleval peab, kelle elu sõltub ainult valitsuse otsustest. Tunnen, et ma olen koorem kodustele. Ma ei ole suuteline ennast majandama. On kohutav elada, kui sa oled majanduslikult sõltuv kaaslasest.
Kõik mis ma enda tervise jaoks teen, on mõttetu. Tagasilangused on suured. Korra aastas käin ma taastusravis, turgutan taas tervist ja siis aasta pärast pole sellest mingit kasu. Peas tiksub ainult kaua ma veel kõnnin? Kas ma suudan ratastoolist hoiduda, või kukun sinna järgmise tagasilangusega? Kõndida enam pikalt ei suuda, kaua minuga üldse koos olla tahetakse? Samas ma tean, et kui ma juba ratastoolis olen, siis ma ei taha enam kellegagi koos elada. Ma ei kavatse jääda koormaks ega kellegile hooldada.
Sellisest seisust on üha rohkem raske välja tulla. Neid augu perioode on vähem, aga need on järjest raskemad. Sealt august on järjest raskem välja ronida. Nii mõnigi kord ma tunnen, et ma enam ei taha sealt välja tulla.
Sellisel ajal on kohutav lugeda neid “motivatsiooni jagajaid”
*Mine jaluta
*Ole lihtsalt positiivne/ mõtle positiivseid mõtteid
*Mine tee trenni
*Kui mure siis räägi
Ausalt kui ma olen juba augus, siis ma isegi ei suuda mõelda positiivsetest asjadest. Ma ei suuda mõelda trennile. Ammugi ei taha ma sellel ajal mitte kellegile rääkida. Ma ei kavatse olla energia vampiir, kes hakkab halama kui raske mul on ja mis mõtted peas on.
Kui sa näed, et kellelgi vaimselt raske, siis ära oota, et ta räägib. Kutsu ta kohvile/mine tema juurde külla. Vea ta kodust välja, mitte ära lase ennast koju lukustada. Ära ütle midagi, vaid lihtsalt näita, et ta on sulle tähtis, oma kohal olekuga. Lihtsalt ole olemas!