Kõik teavad, et väikesed sammud viivad elus edasi, nii on seis ka minul. Väikesed sammud näitavad, et teen asju õieti.
Iga kord taastusravil käies, läheb mingi asi tunduvalt paremaks. Jõud et trepist käia või näiteks varvastele tõus. Okei, varvastele tõustes pean ma siiski hoidma seinast kinni.
Nüüd taastusravis olles on pandud üha rohkem tähele, et mu sääremarjad on väga kanged. Ka basseinis harjutusi tehes, suudab treener seda märgata. Mis näitab, et siin täielikud oma ala profid koos. Kui ühte moodi harjutust teha ei saa, sest keha teeb kohe valesti. Õiget asendit kätte ei saa, siis on kohe paus. Kohe mõeldakse teine harjutus, et see see treeniks vajalikku asja õieti. Lihasjõud on püsinud, tänu pidevale füsioteraapiale, aga heal tasemel. See on asi, mida ma pean säilitama jääma.
Nüüd taastusravil olles avastasin, et oskus mida pole olnud 4a, olen saanud selle tagasi. See siis kandadel seis. Seda küll ainult kusagilt kinni hoides, ja see on ainult sentimeeter heal juhul. Aga see on suur võit. See näitab, et ma suudan selle nõmeda haigusega siiski võidelda.
Jah on asju mis ei muutu. Ma tõenäoliselt ei jõua enam kunagi kõndida normaalses tempos. Tõenäoliselt ei kõnni ma enam kunagi 5+ km pikkust matkarada läbi. Tõenäoliselt jäävadki mulle mu tasakaalu probleemid. Aga minu jaoks on siiski väiksed võidud suure tähtsusega.
See kõik näitab, et ma suudan veel mitu aastat KÕNDIDES edasi minna, lihtsalt seetõttu, et ma ei anna alla. Ja kuigi vahepeal ma mõtlen, et ma enam ei suuda, siis see on märk, et tasub võidelda.