Veidi kirjeldaksin mis see spastiline parapleegia on ja liikumis raskusi see põhjustab. On nii öelda tavalise inimese liikumine ja spastilise parapleegiaga inimese liikumine. Miks ma liigun, nagu liigun ja mida see lihaslõdvesti siis täpsemalt aitab. Samuti milleks see tüütu füsioteraapia, mida mulle ka justkui jaopärast jagatakse.
Kõndimine pole mitte ainult käsklus ajust, vaid mitmete närvide koostöö. Tähtsad närvirajad ja nende ülesanded: Sa tead millal alustada liikumist, kui täpne on liigutus ja millal peatuda. On närve mis annab kõnnakule sujuvuse ja hoiab lihaspinge mõistlikkuse. Närvid mis mõjutavad su tasakaalu ja asendi kontrolli. Samuti hoiavad keha tüve ja aitab liigutusi kokku sobitada. Käte ja jalgade omavaheline koostöö- tead ju küll vastas käsi ja vastas jalg. Kõndimise faasid: algus, keskpaik ja lõpp on omavahel ühenduses ja toimub sujuvalt.
Kõndimine spastilise parapleegiaga on lood, aga veidi teisiti. Aju teadlik kontroll, mis reguleerib liikumist, lihtsalt ei toimi. Sellega seoses, on aga terve süsteem valesti. Kuna su närvi osa mis peaks sind vajadusel pidurdama ja seisma jätma ei tööta. Seega närvid kompenseerivad olukorda ja teeb lihased jäigaks. Refleksid on jällegi liiga tugevad, tasakaal liiga “jäik” ehk muutlik. Mitmed lihased töötavad korraga ja liigutused muutuvad katkendlikuks. Korraga liigud ja korraga mitte. Kõnnirütm muutub jäigaks ja ebaühtlaseks.
Kuna lihased on liiga pingul kogu aeg, siis kõndimine on väsitav. Jäikus lihastes suureneb ka siis kui olla stressis, õues liiga külm, ja kui liikumis tempot tõsta. Päris huvitav, kui ma omast arust teen kiirkõndi, tegelikult aga eriti kiiremini ei liigu kui muidu. Samas olen 10minutiga omadega läbi. Seetõttu ka lõpuks jalad lohisevad ja näiteks istumisest püsti tõusmisega lihased lukustavad. Jalad lihtsalt ei lähe sirgeks.
See probleem ei ole ainult lihastes vaid närvisüsteemis. Kui aju ütleb “Tõuse ja liigu” siis jalad ei saa korralikult käsklust. Kõigepealt ei saa püsti ja siis hoiavad varbad maast kinni ja ei komistad sammu tegemise asemel.
Lihaslõdvesti aitab neid kangeid lihaseid hoida lõdvemana. Mitte küll alati piisavalt, aga ilma oleks seis päris hull. Milleks siis füsioteraapia? Füsioteraapias teen järjest tasakaalu parandamiseks. Et ajule oleks käsk tuttavam. Teab ju igaüks kasvõi käsitsi kirjutamisega, et kui pikalt ei kirjuta siis justkui ei oska. Sama on minul, kui ikka ei treeni siis närvid ei tea mis see ülesanne on. Jõusaalis on aga võimalus lihaseid tugevdada, et oleks lihastes jõudu, et veel kõndida jaksaks.
Nii, et ma ei kõnni lühikest maad lihtsalt laiskusest. Ei tuigu, sest olen joobes. Vaid lihtsalt olengi veidi teistsugune, samas aga nii sarnane.