Hetkel on tunne nagu väiksel lapsel või teismelisel, kes karjuks, et ei jaksa, saa ega suuda enam. Viskaks hea meelega pikali ja lihtsalt nutaks. Äkki oleks sellest kasu?
Ma tunnen taaskord, et mul pole jaksu teha füsioteraapiat, sest mis mõte sellel on? Rääkida perearstiga vaimsetest probleemidest, see ju kasutu! Samuti ei ole jaksu hommikul ärgata, ja järjekordset mõttetut päeva lihtsalt üle elada. Sest lihtsalt milleks see kõik? Kuhu see motivatsioon siis kadus?
Füsioteraapias käimine on vägagi tore. Peale mitut kuud käimist sa näed tulemust. Näed kuidas jalapress on tugevam, lihasetes justkui rohkem jõudu. Aga kas see on ainult näiline? Kas see tugevus on ainult jõusaalis? Samal ajal ma ju koperdan rohkem, nii trepil kui niisama kõndides. Näitena siis oled pikali ja hoiad jalga kõverdatud asendis, siis jalg lihtsalt vajub ära. Suured varbad, aga tõsine mure koht. Kui suvel sai üks varvas sai lihtsalt siniseks kõnnitud, sest see jäi maha vedelema siis nüüd sai pool küünt lahti lükatud hiljuti. Hakkasin minema põlvedel, et hea tuld alla teha ahju, jalg aga vajus ära kuidagi nii, et ma tundsin et küün pealt läks. Nii mul tekibki tunne, et milleks midagi teha kui kõik läheb ikka allamäge. Kas hästi ongi kõik ainult jõusaalis?
Asend kus jalg ära vajus
Asend kuhu minna tahtsin
Ma mõistan oma teismelist, kellel keeruline teismeiga. Kes tunneb, et ta ei taha käia füsioteraapias. Ta tunneb, et ta ei jaksa ega taha seal käia, sest ta ju saab hakkama. Ma saan temast aru, aga endiselt leian, et ta võiks seal käia. Ma saan aru, et jaksu pole, aga äkki läheb temal paremini kui minul. Äkki ta suudab hoida oma seisu ka kahekümne aasta pärast paremas seisus kui mina.
Kas vaimsetest probleemidest on mõtet rääkida? Jah ma tean, et mul sügav depressioon. Jah need antidepressandid võtavad ära need kõige mustemad mõtted. Jah ma endiselt tahaks iga teema juures ilma põhjuseta lihtsalt nutta. Aga mis kasu sellest kõigest on? Ma ei saa endiselt aega kliinilise psühholoogi juurde. Saatekiri on olemas, aga aegasid pole! Tasulisse saaks kohe aja, no juba nädala jooksul. Mis näitab jällegi, et abi saad sa siis kui sul raha! Aga mis siis kui ma ükspäev enam ei jaksagi voodist tõusta? Kui ma enam ei jaksagi selle kõigega võidelda?
Kuidas saada tagasi motivatsioon, et ma jaksaks edasi võidelda? Ma tahaks jaksata kõndida veel ka viie aasta pärast, aga kas nendel harjutustel on kasu kui ikka tagasilöögid? Kuidas saada jaksu olla ka vaimselt tugev? Kellel motivatsiooni üle, siis jagage veidi, mul see tass tühjeneb järjest, kus see hoiul!