Selle haiguse üheks osaks, on mingite funktsioonide kadumine. Kas neid tagasi saab on aga ise küsimus. Mõni funktsioon ja oskus on aga selline, mida jäädki taga igatsema.
Nagu olen varasemalt kirjutanud siis talla aluste tundlikus on vähenenud. Selle tundlikkuse vähenemine oli päris muret tekitav, päris hirmus oli mõelda, et astud kuskil jala katki ja sa isegi ei tunne seda. Seega sai seda tundlikkust treenitud, kui nii võib öelda isegi. Iga kord dušši all käies, olen lasknud vee juga talla alla. Samuti olen siiski kasutanud seda EMS massaaži seadet. Massaaži tunnen, aga talla alt endiselt mitte midagi. Küll, aga olen hakanud tundma veejuga talla all, samuti kui keegi tõmbab talla alt/ kõditab siis tunnen. Mitte küll kogu aeg aga minimaalselt 25% ajast kindlasti. Seega väikene edasi minek on juba olemas.
Oskus mis kadunud on kannal seis ja kõnd. Iga kord küsitakse seda neuroloogil ja taastusravil. Kui jalg eespool või istun, suudan ma tõsta varbaid maast lahti. Kui seisan, siis mitte. Hüppeliigeses mingi asi lihtsalt lukustub ära. See on ka põhjus, miks kõndida, sest niisama vedeledes võib see täielikult lukustada. Tänu sellele on halval päeval ka väga raske kõndima hakata, sest hüppeliigesest ei taha jalg liikuda. See on, aga funktsioon mis mul ilmselt ei taastugi.
On julm kui kaovad mingid funktsioonid ja oskused. Enamike jaoks on kõndimine eluga kaasnev funktsioon. Seega on raske mõista, mida tunneb see, kes peab meeletult pingutama, et nii loomulikku asja teha. Või mida tunneb see, kellel mingi oskus kaob.
Ma ei oska enam joosta, hüppan äkki sentimeetri kõrgusele (vahepeal ei saanud jalgu maastki lahti) ja mu talla alused tunnevad veidikenegi. Seega, ma tunnen, et miski pole täielikult kadunud. Jätkuks ainult jõudu füsioteraapiaga jätkata.