Kuidas on läinud nö taastumine avariist? Kui hull on sõita autoga? Kuidas vaimselt olukord?
Ma hetkel arvan, et kui ma poleks peale avariid sõitma läinud, siis ma poleks uuesti enam sõitma hakanudki. Peale avariid see ärevus on olnud ikka päris hull. Sõitmine on olnud, vähemalt alguses, väga õudne. Hetkel olen jõudnud taas isegi maanteele, kuigi ka seal oli alguses pingeline. Ringidel ja ristmikutel olen ma endiselt meeletult ettevaatlik. Kui ma ikka näen, et masin tuleb suure hooga, võtan ma hoo juba ennetavalt maha. Hirm ja ärevus tulevad sisse, aga enam ei teki paanikat. Vähemalt on nii paljugi edasiminekut.
Kuna ma olen kuidagi väga palju ettevaatlikum, siis ma olen tähele pannud väga palju ohtlike kohti. Kohti, kus kahe idioodi (üks kes ajab oma eesõigust taga ja teine kes märke ei tunne) kohtumisel on vägagi suur avarii oht. Paraku, on neid märkide mittetundjaid ikka päris palju, samuti neid kes absoluutselt ei vaata, kas keegi tuleb. Liiklus on päris kehvas olukorras, just liikluskultuuri poole pealt.
Vaimse poole pealt, on mul hea meel, et ma hakkasin antidepressante võtma. Lõpuks, ma ka tunnen, et hakkab mõjuma. Ma olen olnud pikalt mustas augus, ilma rõõmu tundmata. See pidev paanika ja ärevus, see oli juba liig. Ärevusest ma täielikult lahti pole saanud, nii kaua pean ilmselt tarbima ka antidepressante. Küll aga hakkavad kaduma need igapäevased negatiivsed mõtted. Mõtted, mis tahtsid mind suruda voodisse pikali. Mõtted. mis hoidsid mind kodus nelja seina vahel.
Üks ootamatu kõrvalmõju siiski on. Ma tunnen pidevalt, et ma tahaks nutta. Tunne, mida ma pidevalt olen alla surunud. Juba lapsepõlves öeldi, et ei pillita nagu titt. Ma olen kasvanud teadmisega, et ei nuteta. Ma olen õppinud, et nutmine on lubatud tunne, aga ometi ma iga kord võitlen sellega, et ma seda ei teeks. Tundub, et tuleb üks nutmis päev teha ja ennast tühjaks nutta ja oma emotsioonid vabaks lasta lõpuks.
Täna tundsin üle pika aja rõõmu muusikast. Teate, seda tunnet, kus hea muusika lause paneb jala liikuma ja kutsub tantsima. Ma pole seda pikalt tundnud ja see tunne oli vaimustav. Samuti, mõtlen ma juba sellele, et mis on need kohad kus käia ja mida teha, et ma poleks ainult kodus. Samal on mul küll endiselt hirm väljas oleku pärast. Ma olen avastanud, et ma kardan päris inimesi ja päris suhtlemist. Päriselt suhtlemine tundub hirmus. Peas käib läbi, miks ta küll minusuguse suhelda tahab, kuhu minusugust küll oodatakse. Aga nüüd ma juba tunnen, et ma tahaks ise päriselt, et asi muutuks. Kuidas, seda ma veel ei tea.
Tahaks, et ühel päeval suudaks ma taas sõita nii, et muusika lõugab ja ma lihtsalt naudin sõitu. Ühel päeval suudaks taas minna vabalt mõnele üritusele, ilma, et ma mõtleks kas minusugusel on sinna kohta. Ja üleüldse, et ma peaks ennast taas inimeseks, kes midagi väärib.