Kindlasti on paljud kuulnud ja lugenud Rene lugu- kus kolm alaealist tapsid intellekti puudega inimese. See on see aasta juba teine juhtum, kus alaealised tapavad puudega inimese. Mingil põhjusel see mõjutas mind päris palju. Samuti tekitas küsimuse, kas puudega inimesed peavad ennast taas peitma hakkama?
Ka mu laps on olnud koolis kiusu ohver, just kõndimise tõttu. Tehti järgi tema kõndimist, ja seda mitte ühe inimese poolt, vaid kiusajateks oli lõpuks enamus klassist! See lõppes sellega, et enesekindlus hävines täielikult ja ta ei tahtnudki enam kusagil käia. Siiani väga ei taha, pigem oleks kodus.
Kiusajatega loomulikult ei tehtud midagi. Suhtumine on, et ohver peab vahetama klassi või kooli ja kiusajatega ei võeta midagi ette. See ongi minu silmis probleem. Noored peaksid teadma, et tegudel on tagajärg. Eemaldamine õppetööst, kiusaja peab kooli vahetama nii, et teatakse, mis põhjusel vahetatakse või lausa ühiskondlik kasulik töö. Võimalusi ju oleks!
Ka mind vaadatakse viltuse pilguga kui ma kusagil kõnnin või “tuigerdan”. Tihti olen kuulnudlauseid, et “Püsi kodus kus käia ei oska”, “Mida sa tuigerdad siin”. Üha rohkem ka vaatan, kus ma üldse käia saan? Juba selle pilguga, et kas peab ainult püsti seisma, kas on istumis võimalust, mitmendal korrusel asub jne. See kõik tekitab olukorda, kus ma istungi pigem kodus nelja seina vahel. Ainus koht kus ma käin on pood, sedagi hommikul kui on vähe rahvast. See on see minu kodust väljas olek. Vaimselt see samas hästi ei mõju, samas ei mõju ka hästi kusagil käimine!
Nüüdseks hakkavad, aga tekkima uued hirmud. Kui palju on neid noori ja täiskasvanuid, kes on valmis teistsuguse inimese ära tapma? Kui ohtlik on minul ja mu lastel kodust väljas liikuda, ära ei suuda ju põgeneda? Kas inimene, kellele ma otsa tuigerdan võib vihastada ja mu veel sandimaks teha? Kui ohtlik on lapsel pealinnas tänavatel liikuda?
Ometi peaks kaasav haridussüsteem ja ühiskond näitama, et need natuke teistsugused inimesed on inimesed, keda väärikalt kohelda. Natuke teistsugune välimus, liikumine jne ei tohi olla õigustus teisiti kohtlemiseks. Ka ühiskonda kaasatus võiks ja peaks olema suurem, et need teistmoodi olevad inimesed tunneksid, et on osa ühiskonnast. Mina enam ennast osana ei tunne, ei kuulu justkui enam kuhugi.
Ma siiski oletan, et need piinajatest mõrvarid on vähemus ja ma tõesti loodan, et hirmud asjatud. Küll, aga olen mures, et selliseid noori on siiski päris palju! Miks ja kas sellistega midagi tõsisemat ette võetakse näitab ainult aeg.!