Kui juba varem pidasin võitlust ärevusega ja olin ärevust justkui omaks võtnud, siis avarii tegi minu aju katki, täielikult. Kui ma varem suutsin taastada oma hingamist taastada, siis nüüd neid hoogusid juba liiga palju. Mõtlesin juba, et minu koht on hullumajas, miks ma ometi “normaalne” ei suuda olla?
Pärast avariid see ärevus minu igapäevane külaline. Selline tüütu külaline, kes ei saa aru, et teda ei taheta ja ära ka ei lähe. Olukordasid, kus ma ei suuda enam ennast normaalseks tagasi sundida oli juba liiga palju. Viimane piisk karikas oli see, kui ma lapsele vastu minnes ehmatasin ühe auto peale, värisesin üle keha, süda peksis ja õhku polnud.
Kuna nagunii oli vaja pöörduda perearstile, et retsepti pikendada, siis sai kirjutatud ka probleemist. Kirjutasin mis juhtus ja mida ma iga päevaselt tunnen. Kõik see pidevalt näriv ärevus, hirm ja sisemine pinge. Kirjutada oli palju lihtsam kui otse rääkida.
Perearst kutsus ka kohe vastuvõtule järgmiseks päevaks. Ka seal üks ehmatus (kui keegi pillas koridoris midagi maha nii, et terve maja kajas) päästis ühe hoo välja. Veidike värisemist ja südame pekslemist, mul oli nii piinlik, et ma selline olen.
Perearstile sellest piisas, ta on kursis, et ma tõenäoliselt põen ka depressiooni. Minu masendust ja negatiivseid mõtteid, tal oli meeletult kahju, et ma psühholoogile aega ei saanud. Aga ta kirjutas mulle välja antidepressandid ja ühe lisa rohu. Lisarohi mõne järgmise raske ärevushoo jaoks. Aeg alustada ravimisega ja olen valmis proovima. Proovima, kas need antidepressandid aitavad. Rohud, mida ma ei tahtnud võtma hakata. Rohud, mida olen pidanud viimaseks variandiks. Aga kuna ma enam ei suuda iseseisvalt hakkama saada, siis ma loodan, et sellest kõigest ka kasu.
Kuna ravim hakkab täielikult mõjuma alles kuu aja pärast, siis ma juba ootan, et see ka toimiks. Tahaks juba nautida natukenegi seda elu. Näha natukenegi rõõmsaid hetki ja tunda taas rõõmu. Ja mis peamine, elu ilma selle kohutava ärevuseta. Elada taas nii, et lained peas kokku ei löö.