Peale avariid tekkis hirm autosõidu ees. Ilmselt nagu paljudel teistel, kes šoki saavad. Läbielamine oli vaimselt päris keeruline ja võib öelda, et hirmudest lahti saanud veel pole.
Esimene sõit oli eriti kohutav. Juba autorooli minek oli hirmus. Värin tuli sisse juba rooli taha istumisest. Sõidu ajal kartsin kõiki ristmikuid ja ringteesid, miks neid ringteid kuidagi palju peab olema? Esimese ringtee juures pisarad lihtsalt jooksid ja mõtlesin, et nüüd jääb ka hingamine seisma. Rahustav hingamine leevendas veidike, aga olin õnnelik, kui kodus tagasi. Esimene mõte oli, et ma ei sõida enam kunagi.
Hirm selle ees, et ma ei julgegi enam lõpuks sõita, sundis rooli tagasi. Ma ei saa jääda koju vangiks, selle hirmu pärast. Hirmu mis tekkis kellegi teise pärast. Nii sai peale paari päevast pausi tehtud uus katse. Väike sõit, igapäevasel teel, kus ma tean kõiki ohu kohti. Käed enam ei värisenud, süda tagus endiselt. Ärevus endiselt laes.
Nüüd olen peaaegu iga päev teinud sõidu. Poodi, lapse kooli juurde, ehk ainult tuttavad teed ja kohad. Ma endiselt kardan sõita. Kui ma näen suure hooga tulevat autot, on nutt kurgus ja ärevus laes. Ma ei ole kindel kaua see ärevus kestab. Millal ma suudan jälle nautida sõitu, aga niikaua ma ei anna alla ja harjutan.
Soovitan ka teistele, kes mõnes sellises olukorras olnud, ärge andke alla. Elu ei saa jääda seisma, eriti teiste tõttu. Seega aitabki ainult hirmudele vastu seismine. Äkki suudan ka mina ühel heal päeval jälle nautida sõitu.