Vahel ikka juhtub, et kõndimise ajal komistan, seda õnneks enamasti õues. Aias kukkumine valutum, muru piisavalt pehme. Vahel, aga juhtub, et astud ja jalg kohe ei tõuse ja siis kukun. Vahel aga astud, aga jalg justkui ei maandu vaid vajub alt ära, nüüd juhtus see viimane variant.
Trepist käimine on aeg ajalt üks rist ja viletsus. Nii oli see ka eile, trepist ülesse minnes ei tahtnud jalg sõna kuulata. Uuesti õue minnes, aga läks nii et astud, aga jalg justkui ei astu kaasa vaid vajub hoopis alt ära. Sellist astumist, kus jalg alt ära vajub on meeletult raske seletada. Igastahes sai ühest astmest 4-5 astet, jalg valus nii hüppeliigesest kui ka põlvest. Kuidas saab väänata jalga nii, et see ka põlvest valus? Samuti jäi valusaks õlg, käsipuust haarates, käis mingi nõks läbi. Kirusin ja vandusin ja lonkasin oma õues käigu ära, astuda meeletult valus. Õnneks on kodus hüppeliigese tugiside. Sellega vähemalt ei tee hüppeliiges jõnkse ja saab normaalsemalt astuda. Lootsin, et puhkus aitab.
Täna hommikuks on põlve valu ja õla valu kadunud, aga see nõme hüppeliiges teeb ikka haiget. Ilma tugisidemeta käib iga paari sammu järel valus nõks läbi. Seega tuleb mõned päevad nüüd sidet kanda. Jalg vajab ilmselgelt taastumist natuke kauem kui ma lootsin. Samuti lootsin, et need jala alt kadumised on minevik, aga aeg ajalt juhtub seda ikka. Loodan, et järgmisel korral enam mitte trepil.