Nagu enamik teavad, siis ainsaks trenniks on olnud kodused füsioteraapia harjutused. Samuti olen hoidnud ennast liikuvana, nii palju kui võimalik.
Vahepeal tuli pakkumine, minna ronima. Treeneri juhendamisel, mitte oma peaga, minu õnneks. Treeneri eest tasuma ei pidanud, ainult varustuse kasutamise eest. Eesmärk ongi juhendada ja treenida pararonijaid, ja lootusega leida tulevasi sportlasi sellel alal. Sportlaseks ma kindlasti ei kvalifitseeru, aga kes teab, äkki kauges tulevikus.
Ma kartsin, et ma ei saa sellega hakkama. Ma pole füüsiliselt tugev, mu käed pole tugevad. Samuti ma kardan väheke kõrgust. Kohale jõudes, tahtsin ma tegelikult ära tulla. Aga kuna R tuli kaasa, ja pani ka ennast proovile, siis ei saanud ma ka alla anda. Ma ei saa ju lapsele näidata kui lihtne on alla andmine, või oleks see nii lihtne? Mis mulje see jätaks?
Igal juhul, on mul väga hea meel, et ma selle läbi tegin. Nii mulle kui ka R-le meeldis see väga. Kindlasti, plaanime tagasi minna ja seda veel teha. See oli väga lahe ettevõtmine. Me mõlemad oleme osavamad ja tugevamad kui ma arvasime. Me mõlemad astusime oma hirmudele vastu.
Seega pole vahet milline on sinu taust. Kui treenitud sa oled. Kui su jalad natukenegi liiguvad, kätes on natukenegi jõudu, siis mine pane ennast proovile. Usu, sa saad kõigega hakkama!