Sai käidud lisa uuringutel. Mitte just kõige mõnusam viis päeva alustamiseks.
Esimene uuring oli kohe hommikul, peale laste ära viimist. Närv oli sees juba enne sõitma hakkamist ja ukse taha jõudes, läks päris kehvaks. Õele, kelle vastuvõtul käisin oli päris piinlik kõiki muresid kurta. Nagu uuringutest selgus, siis minu muredel oligi põhjus. Loodan, et harjutused aitavad ja asi hullemaks ei lähe. Kuu aja pärast tagasi ja seda ma kohe üldse ei oota. Ma vahepeal mõtlen juba, et äkki ei peaks uutest probleemidest arstile rääkima. Samas, ma ka ei taha, et asi väga hulluks läheks.
MRT oli järgmine. Seda tehakse nüüd lõunakeskuse juures. Polnudki tähele pannud, et seal mingi kliinikumi osa on. Aga no samas, pole ka Ikeas käinud, et tähele paneks. MRT oli sama õudne, kui mõni aasta tagasi. Kui varem pole mul klaustrofoobiat esinenud, siis seal masinas ma tundsin küll esimest korda hirmu. Ma küll pigem arvan et see oli siiski paanikahoog. Üritasin teha aparaadis hingamis harjutusi. Tuletasin endale meelde, et ma saan seal päriselt õhku ja ma päriselt hingan. Samuti oli hea meel, et lasin panna raadiot. Relax fm polnud üldse rahustav, aga vähemalt sain keskenduda laulude sõnadele. Aparaadist välja tulles pisarad jooksid. Aga õnneks hakkas kiiresti parem. Tulemus oli vähemalt leiuta, seega on see piinav närvivalu teadmata põhjuseta. Ja vähemalt niigi hea, et sealt midagi hullu ei tulnud. Loodan et järgmiseda, vähemalt 2-3aastat, ei pea sinna masinasse enam minema.