Aprillis tõuseb taas osalise töövõime/töövõimetus toetus koos pensionitega. Rõõmustamise asemel on kogu see värk üha rohkem piinlik.
Need summad ajavad pigem nutma. Aprillist saab osalise töövõimega keskmiselt 371,75eur (hetkel 351,75eur) ja töövõimetus toetust keskmiselt 652,2eur (hetkel 617,1eur). Ma tahaks näha ametnikku, kes sellise summa eest ära elaks. Sellise summaga ei saaks ma isegi korterit endale üürida. Lihtne on ka öelda, et teeni siis juurde. Poole kohaga tööpakkumisi pole just väga palju, samuti ei pakuta just vabalt tööpakkumist, mida saaksid teha kodus ja seda ka endale sobival ajal. Kahjuks on kohustuse ka laste ees, keda näiteks vaja viia füsioteraapiasse. Endal, kui vaja füsioteraapias käia, teeksin ka seda tööaja arvelt, siis milline tööandja seda pikalt taluks.
Pole ma ka ise valinud endale (ega lastele) haigust. Ei rõõmusta, et olen 35aastaselt juba sant. Sant kes on pigem koju aheldatud. Kui ma valida saaksin, käiksin minagi rõõmsalt täiskohaga tööl ja elaksin täisväärtusliku elu. Paraku, aga on see minu jaoks võimatu. Seda kurvem on lugeda, kuidas palju saavad üleöö terveks ja toetused kaovad. Ja mis toimub samal ajal riigikogus ja sotsiaalministeeriumis!
Kuuldes muudkui, et raha ei ole saavad sotsiaalministeeriumi töötajad tulemustasu rohkem kui 500 000 euro eest. See on mõnitav kõigile neile, kelle abipalveid lükatakse tagasi, seoses abivahenditega näiteks. Ma leian, et töövõimetus toetus, võiks olla võrdne miinimum palgaga. See vähendaks juba igasuguste muude toetuste jagamist, ja oleks natukenegi võimalust ise endaga hakkama saamiseks. Ja muidugi ei tasu minusugustel kunagi pensioni eani elada. Hetkel rahvapension 336,39eur. Minusugustel pole võimalusi investeerimiseks jne. Seega on mõistlik enne lihtsalt ära surra.
Loodan, et keegi ei satu iial sellisesse olukorda, kus peab üks moment hakkama sellise summaga ära elama. Riigikogu liikmed võiksid seda aga tegema hakata. Saaksid aru kuidas nendel kehvematel inimestel päriselt läheb.