Paari nädala pärast Haapsallu minek ja see tekitab nii palju erinevaid tundeid ja mõtteid. Kas ma peaks minema? Kas ma üldse soovin minna? Kuidas see nii palju elu mõjutab jne.
Ma saan aru, et see annab mu tervisele nii palju juurde. Mäletan, kuidas eelmisel aastal ei jaksanud ma minna ühe jutiga neljandale korrusele ja lõpus ma seda suutsin. Kõnnimuster veidi paraneb. Ja loomulikult on enesetunne tänu sellele kõigele ikka palju parem.
Siiski, aga mõtlen ma sellele, et aga mis siis kui ma ei läheks? See paneb ju elu justkui kaheks nädalaks pausile. See kõik annab küll korraliku tõuke, et natuke aega oleksid asjad paremad. Aga see on natuke aega. Kas siis on seda kõike vaja?
Kui mõelda sellele, et ma vajaksin tihedat treenimist ja ainus treening mis ma teha saan on kõndimine ja harjutused kodus. Kahjuks aga harjutuste kodus tegemine jääb kuidagi järjest harvemaks. Kodus lihtsalt kaob motivatsioon ära. Mingit treeningut ma aga endale lubada ei saa. Seda rohkem ma mõtlen, et kodus nelja seina vahel, ma lihtsalt hääbun.
Ma küll siiski lähen, lootusega, et saan motivatsiooni juurde. Motivatsioon on täielikult kadunud. Ja see kõlab küll veidi palju halvasti, aga see on justkui väsitav puhkus, mida ma ka samas vajan. Puhkus eemal kodustest probleemidest ja äkki hakkavad ka need probleemid pärast ise vaikselt lahenema.