Lastel olid uuringud, seekord lausa 4päeva. Vaadati üle füsioterapeudi poolt, samuti psühholoogi visiit, vaadati motoorikat üle. See kõik selleks, et kontrollida üle, kuidas on olnud siiani protsess. Kui palju on haigus läinud edasi ja kas on lisandunud uusi muresid. Seda kõike peaksin ka endale küsima, kui neuroloogi visiit kunagi tulemas (alles tehakse saatekiri seega kindlasti mitte lähikuudel).
R sai oodatud tulemuse ka baclofeni pumba uuringutel. Roheline tuli ja op ees kevadel. Pääseb sellest igapäevasest rohu võtmisest ja loodetavasti pole ka tulevikus kõrvalmõjusid enam. Selle süsti mõjul suutis ta ka täiesti sirgeks ennast ajada. Seega midagi positiivset tulevikuks. Motoorika poolelt kõik normis. Kahju ainult et silmaarsti polnud sellel ajal olemas, sinna arstile ju võimatu saada. Samuti oleks vaja käia veel ühe arsti juures, kuhu ka lootusetu aega saada.
Haigla ka juba pühade meeleollu sätitud. Õnneks mõeldud haiglas olijatele ja tehtud vabaaja nurgakesi, kus nii raamatuid kui ka erinevaid mänge. Osakonnas laadis ka akuga auto, et pisikesed saaksid sõita sellega osakonnas. Väga ilus mängutuba, kus nii mänguasju kui ka lauamänge.
V uuringud, ei läinud tema jaoks nii hästi. Kuna tal on tulnud uusi sümptomeid, katsetati juba haiglas baclofeni ehk lihas lõdvesteid. Ta ei taha üldse neid võtta. Tal ju kõik hästi. Ta kõnnib normaalselt, pole ju aru saada et midagi viga oleks. Siiski nende võtmine oleks vajalik, et lihaspinge ajaga veel rohkem ei suureneks ja midagi hullu ei tekitaks. Seega pean mina olema justkui kahe poole vahel. Lapse, kes saab aru et tal pole ju hull seis. Lapse, kes on kõikide rohtude vastane (olukord mis kunagi äkki leeveneb) ja arstide vahel. Arstid siiski tahaks samuti, et ta liiguks iseseisvalt veel pikalt ja tahaks selles osas oma panuse anda.