Üha rohkem on kuulda, kuidas meil pole kunagi läinud nii hästi kui praegu. Paljudel oma kodu ja peres vähemalt kaks autot. Palgad järjest tõusevad ja üldse on kõik parem kui kunagi.
Jah meil on palju asju mis on hästi. Me ei pea muretsema laste tuleviku nimel, vähemalt hariduse poolelt. Me ei maksa lapse koolihariduse eest. Lapsel vaja ainult pingutada, et koolis kõik hinded korras oleks. Me ei pea maksma meeletult suuri summasid, kui midagi tervisega kehvasti. Haiglasse sattumine ei tähenda uut laenu. Meil on olemas ühistransport, millega saame punktist A punkti B. Meil poed täis toitu, riideid ja jalatseid. Meil on piisavalt maju, et kõikidel oleks koht kus elada.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et tegelikkuses aga süveneb lõhe rikka ja vaese Eesti vahel. Rikas osa rahvast ei pea muretsema maksu tõusude, hinna tõusude jne üle. Olenemata kõigest nad saavad osa kultuurist, osta 150euroseid teatripileteid, käia kontsertidel ja spas puhkamas.
Hea on öelda, et palgad ju tõusnud pikalt. Toetuseid jagatakse liiga lahkelt. Me oleme lihtsalt harjunud kõike niisama saama. Üleüldse on vaesed ise süüdi, et nad on vaesed.
On loomulikult neid kes elavad üle oma võimete. Elavad laenust laenuni, sest kõik peab ju olema naabrist parem. Telekamängud, kõlarid, reisid ja paljud muud eluks mitte vajalikud asjad, mida võetakse laenuga ainult selleks et näidata et sa suudad kõike lubada endale. Arvestamata sellega kuidas sa neid laenusid tagasi maksad.
Samas on väga palju neid inimesi, kes pingutavad iga päevaselt. Käivad tööl, elavad palgapäevast palgapäevani. Lubamata endale spas käiku või telekamängu lastele. Kes pingutavad, et nad suudaks osta lauale toitu ja samal ajal ka kõik arved ära maksta. Nende palk pole tõusnud, pigem on neil kõik lisad maha võetud, sest ka ettevõttel ei lähe hästi. Kui laps jääb haigeks, pead kaaluma kas laps saaks ise hakkama, sest ei saa haiguslehte lubada. Ise haige olles võtad tabletid sisse ja lähed tööle.
Lisame veel minusugused luuserid, kes riigile lihtsalt koormaks. Hingitseme lihtsalt mille nimel? Me ei too riigile kasu, hoopis kulu. Kulu nii riigi kulul elamise kui pideva arstiabi vajadusega. Ja ometigi me oleme olemas. Aga kas mõni ennast täis rikkur saab aru, et üks halb päev ja ta võib olla samas olukorras.
Lõhe vaese ja rikka rahva vahel on kasvanud meeletult. Üks pool ei mõista teist. Süüdistatakse ainult üksteist-ja seda mõlemalt poolt. Rikas leiab, et aga miks me ise ei pinguta. Võiksime säästa, investeerida ja sellest olukorrast välja rabeleda. Vaene leiab et rikas võiks rohkem aidata teisi enda ümber. Samal ajal võiks mõlemal poolel olla rohkem mõistmist. Muidu ongi lõpuks Eesti number1 ja Eesti number2. Loodan et ühel momendil hakatakse aru saama, et seis kus paljudel ongi väiksed palgad (alla keskmise palga teenijaid on siiski umbes 60%), kui kodukulud (üür, laen) on liiga suured, siis ongi paljud palgavaesed.
Aga nagu ütleb rahandusminister, siis ära lihtsalt ole vaene! Juba suhtumine riigitasandil tekitab ebavõrdsust ühiskonnas.