Sai vahepeal käidud vabatahtlikuks ühel huvitaval teatrifestivalil- NAKS festival. Mina polnud varem sellest teatri festivalist midagi kuulnud. Aga facebookis üleskutset nähes, reageerisin koheselt.
Sinna minek oli veidi väljakutse. Tekkis taas ärevushoog ja hirm hakkama saamise ees. Taas mõte, kas minusugusel on vaja ikka kuhugi minna jne. Need mõtted tekivad pähe ühe tihedamalt. Üha tihedamalt tahaks ma sulgeda ennast oma pisikesse koju ja mitte kusagil käia.
Festivalil ise on veidi teistsugune, kui lihtsalt klassikalised teatrietendused. Mõeldud oli nii beebidele, kellele eraldi etendused ja samuti ka erivajadusega lastele (autistlikud ja nägemis puudega). Kui tavaliselt, neile midagi väga pole, siis seekord pääsesid ka nemad kultuuri nautima.
Nüüd aga minu ülesande juurde, see oli lihtsamast lihtsam, kontrollida pileteid. Kui kellelgil vaja etenduse ajal saalist väljas käia, siis neile tee kätte näidata. Liikumist oli parajalt ja suhtlemist piisavalt. Jalad jäid küll vahepeal seismisest veidi kangemaks, aga ei midagi hullu, sain tehtud ja hakkama. Veidikene enesekindlust juures, vähemalt natukeseks ajaks. Ma küll ei andnud suurt panust, aga natuke siiski.
Kindlasti soovitan kõigil käia kusagil vabatahtlikuks, kasvõi korra elus. Leida see paar tundi päevas, et teha midagi sellist millega sa muidu ei tegele, toob sind mugavus tsoonist veidike välja. Ja see hea tunne, et oled väike killuke millestki suurest, on tõsiselt hea. Loodetavasti saan juba varsti minna taas kuhugi vabatahtlikuks, hea põhjus saada kodust välja.