Olen pikalt kaalunud, kas teha uut rahvaalgatust või mitte, tean ju, et kasu pole. Katrin, kellega käisin eelmisel korral riigikogus, lööks ka seekord kaasa. Vähemalt ma pole üksi ideegi, et midagi peaks muutuma, seda siis seoses töövõimetus avalduse- ja toetusega. Samas ma leian, et see oleks oma aja raiskamine, kui see ei leiaks suuremat meedia kajastust.
Kui eelmisel rahvaalgatusel oli palju punkte, siis seekord alustaks kahe punktiga. Kõigepealt töövõime toetuse küsimused. Need peaks olema erinevad: kellel ainult füüsilised probleemid, kellel ainult vaimsed probleemid, mõlemad koos jne. Samuti peaks keegi vaatama üle küsimustiku, seal võiks olla paremad küsimused. Miks märkida sellist ajuvaba küsimust : “Kas sa suudad tõsta tühja pappkasti?” Vastuse variandid jah, ei, see on muutlik (või midagi sellist). Kui paljud aga tulevad küsimusele vastamisel selle peale, et jah enamus suudavad tõsta tühja pappkasti, aga kui palju sa pead jälgima keha asendit, et ei kaoks tasakaal näiteks? Miks küsimustele vastates, sa pead üle elama oma igapäevaseid probleeme, kas see vaimsete probleemide korral ei süvenda neid? Miks ei võiks olla lihtsalt kirjelduse koht, mis on see mis raskendab/takistab töö tegemist? Nii palju küsimusi seoses selle ühe küsimustikuga. Ja loomulikult veel see hindamine, selle süsteemiga ei ole paljud rahul. Kuidas on võimalik, et sind hindab mingite kriteeriumite järgi inimene, kellel pole selliste diagnoosidega kokkupuudet. Tal pole õrna aimugi, mida tähendab see kui sa ei jõua piisavalt pikalt liikuda, tasakaalu probleemid, vaimsed probleemid jne, sest ta tegelikult pole meditsiinilise võimekusega isegi. See mida sina või arst kirjutab ei lähe korda, sest tal oma normid mille järgi hindamist tegema peab. Ja loomulikult saavad paljud üleöö terveks, sest su probleemid pole piisavalt kirjas. Kui mul diagnoos, millega ma nagunii ei parane, siis miks ma pean iga mõne aasta tagant tegema uuesti selle taotluse.
Ja teiseks teemaks on töövõime toetus, mis võiks olla võrdne miinimum palgaga ja tõusta, alati kui tõuseb miinimum palk. See jutt on ilus ja tore, et saad ju taodelda veel lisaks toimetuleku toetust või siis tööle minna. Kui sa aga ei suuda teha päev otse tööd, ja pole kohti kuhu minna mõneks tunniks päevas, siis jääb see ilusaks jutuks. Samuti tekitab riik sellise toetusega juurde neid inimesi kes ongi sõltuvad toetustest. Mina see olla ei taha. Samuti ei taha ma olla elukaaslasest sõltuv, tahaks siiski ise endaga hakkama saada. Tahaks näha ühte inimest, kes on õnnelik selle üle, et ta elatub toetustest. Ja ma ei ütle, et selliseid pole. Kindlasti on, aga enamus nendest mõne sõltuvuse küüsis. Ja ma ei soovi ka selline olla.
Seega jääbki mõtteks, kas üritada uuesti midagi. Üritada saada siis juba ka suuremat kajastust meedia kanalitest (ajalehed, televisioon), või lüüa siiski käega. Tulemus, suur 0, on ju ette teada.