Võib-olla nii mõnigi teab, et tegelen tööotsingutega. Jah on tore olla see töötu luuser, keda riik üleval peab, aga ära sellest ei ela. Töövõimetustoetus 600eur on siiski liiga väike selleks. Päris nõme on olla olukorras kus sa ei suuda teha pikki tööpäevasid, aga samas ei jää sul ka muud üle kui tööd otsida.
Vahepeal käisin ühel tööintervjuul, tööpakkumise kirjeldus ja reaalsus ei läinud nagu üldse omavahel kokku. Mingi kahtlus tekkis ka enne vestlusele minekut, ja selgus et see kõhutunne ka oli õige. Õnneks mulle isegi ei helistatud tagasi, nii et piisavalt hea ma ka nende jaoks ei olnud. Pole ka ime, sest grupivestlusel ma väga aktiivne ka polnud, sain juba vestluse alguses aru mis jamaga tegemist. Samas tundus aga jube imelik ära minna vestluselt.
Olen küll enamasti vaadanud osalise tööajaga tööd, seda aga lihtsalt ei leidu. Või isegi kui leidub, siis on tööpäev ikka 8-12tundi pikk. Samuti ei leidu ka sellist lihtsat tööd, mida kodus saaks teha. Ja samuti mitte kellast kellani, vaid teatud aegadel päevas. Mul lihtsalt vaja käia ikkagi füsioteraapias, olla vajadusel lastele autojuht, või olla valmis halvaks päevaks ja siis lihtsalt pole ka valmis terve päev kodus töötama.
Kuna ma ei taha olla kellegile koormaks ja hakata elukaaslaselt raha küsima pidevalt, siis mõtted ikka töö lainel on. Üks asi mida ma teha saaksin on kinnisvara maakleri töö. Selle eeliseks on enda päevakava planeerimine, ma saaksin sättida kliendi kohtumisi ja muid tegevusi. Selle ameti miinuseks on et pole püsivat sissetulekut. Nüüd lõpuks kutsuti ka töövestlusele, ühte ettevõttesse. Ma ütlesin ka kohe oma terviseprobleemi ära. Ma loodan et see ei saa takistuseks, ja loodan et saan selle töö. Muidugi ka töötamisega omad hirmud. Kas ma saan talvel hakkama, kui ilmad külmad. Kas see mõjutab tulevikus töövõime hindamist. Mis saab siis kui üks edukas müük viib eelarve lõhki.
Ja kõige hullem on see arvamus, et kui mulle määratud töövõimetus siis ma ei tohikski töö peale mõelda. Ma ausalt ei mõtleks ja ei riskiks absoluutselt mitte ühegi asjaga, kui see toetuse summa oleks nii suur et ma elaks ära. Samuti ma ei taha seda pidevat parastamist, et minusuguste pärast (teate küll suurpere ja sant) ongi riik nii halvas seisus. Leian endiselt et riik halvas seisus, valede ettevõtmiste toetamisest, mitte oma inimeste toetamisest (igasugused mtü-d jne, kellele aastaid juba rahasid jagatakse ja mitte vähe).