Elasin üle korraliku vaimse läbipõdemise, vähemalt ma arvan et seda nii kutsutakse (mental breakdown). See on see hetk, kus kõik su sees kuhjub ja sa ei suuda sellega enam toime tulla.
Algas see teismelistega seotud probleemidega. Aeg ajalt mulle tundub, et palju lihtsam oleks minema kolida, sest keda see ikka huvitab. Vahel tundub, et ainus kellele ma päriselt korda lähen on D, kõikidele teistele mitte. Kõik see arstide vahet lastega jooksmine, nende igapäevaste probleemidega toimetulek, miks see teismeiga nii raske peab olema? Miks leitakse, et üks vanem võibki olla verbaalseks peksupoisiks ja sina pead sellest aru saama, sest nad on ju teismelised? Kas keegi ka mõtleb, et äkki üks moment sa enam ei suuda?
Ja loomulikult probleemid endaga. See uudis, et su seis aastaga läinud halvemaks mitte paremaks lõi jalad täielikult alt. See, et parema jala seis on nii palju halvemaks läinud, et nüüd vaja teha kõik selleks, et seis veel halvemaks ei läheks. Jõudu jätkuks ja lihas rohkem ära ei kärbuks. Ja füsioteraapiasse ennast vedada on nii raske, lihtsalt vaimselt blokk ees.
Ja kuidas näeb füsioterapeut asju, millest sa oled rääkinud taastusravi arstile, ja kes pole probleemi näinud. Näiteks see, et põlved hoiavad sissepoole. Eriti on seda tunda trepist/kallakust alla kõndides. Hetkel aitab hüppeliigese ortoosi kandmine, igapäevaselt. Tegelikult oleks aga vaja lisataldasid, mis hoiavad jalga õiges asendis. See kõik teeb vaimselt nii palju haiget. Miks peab asi minema nii kiiresti allamäge ja seda mingite nõmedate ületreenimiste tagajärjel? Vähemalt hetkel ei ole füsioteraapias kordagi ülepingutust olnud ja ta iga harjutuse järel küsib, kuidas vastu pean.
Lisa probleem ka lihaslõdvestitega. Kui küsisin kangemaid lihaslõdvesteid, leidis perearst, et neid peaks võtma 1x päevas. Saatsin ka kirja, kus ekraanipilt, et jah ma võin neid võtta 2-3x päevas (neuroloogiga vestlus), siis ikka kirjutatakse korraga ainult 1karp rohtusid, ehk 30tabletti. Riigile muidugi kasulik, saab rohkem raha minusuguse üleval pidamiseks. Aga miks ei võiks arst arvestada teise arsti kirjutatuga. Ja muidugi täna jäi hommikul rohi võtmata, tulemus “palju tõotav” komistan iga paari sammu järel ja parema jala varbad kõverad. Nii et see 1x päevas võtmine küll kasuks ei tuleks kuidagi.
Vahepeal oli lausa tahtmine, et läheks kuhugi, jooks lihtsalt ennast täis ja unustaks kõik. Samuti käis mõte peas, et lihtsalt läheks, vaataks kaua saab läbi ilma tabletiteta ja saagu mis saab. Samas ma teadvustasin endale, et ega see ei viiks mitte kuhugi. Joomine tooks kaasa lisa probleemid, tasakaaluga kindlasti. Ilma tabletiteta olek aga kiirendaks seda lihaste probleemi veelgi. Seega mõlemad kehvad variandid jäid ka õnneks ära, nii palju ikka mõistust veel on.
Samuti olen õppinud enda jaoks selgeks, et ma võingi vahel olla väga vihane terve selle nõmeda maailma peale. Vihane, kurb ja rõõmus ühel ajal. Olen ka õppinud, et nutmine on päriselt lubatud asi, need on lihtsalt tunded, mida tulebki välja elada. Aga jubedalt tahaks, et oleks üks inimene kellega sellistest asjadest rääkida, nii et ta päriselt mõistaks, mitte ei hakkaks haletsema. Jääb ainult õppida, kuidas järgmist läbipõlemis etappi kiiremini üle elada. Kui kellelgil on nippe, kuidas seda teha, siis võib julgelt jagada.