Paljudel, raske haigusega ja suurte murede koormaga võib tekkida depressioon. Eriti kui hoida asju endas. Kui üritada olla kõigi teiste nimel tugev, kui sa tunned, et sa ei tohi nutta, sest see nagunii ei aita.
Aasta alguses neuroloogi juures sain soovituse käia psühholoogil. Pidi aitama, vähemalt arsti sõnul. Soovitusest haarasin lõpuks kinni ja lõpuks sai käidud ka kliinilise psühholoogi vastuvõtul. Sain tuvastuse, et jah mul depressioon ja ärevus häire. Selle diagnoosi olin juba ise ka endale pannud. Eriti peale paari paanikahoogu.
Kas kõik psühholoogid hindavad su võimekust asju analüüsida? Väga tore oli kuulda, et jah sellised asjad võivadki tekitada depressiooni. Saadakse aru, miks mul on raske minna arstide vastuvõtule ja miks mul enne seda tekib tunne, et ma lämbun enne arsti juurde jõudmist ära (eriti mingid eriarstid). Miks mul tekib poes olukord, kus ma pean minema riiulite vahele kõigist eemale, ja sügavalt sisse ja välja hingama (olukorras kus tasakaal kõigub kohutavalt ja rahvast palju). Miks mul nendel rasketel päevadel, kus tervis väga vales seisus, tekib tunne et ma lihtsalt enam ei jaksa. Kus ma lihtsalt tahaks nutta. Kuid ma ei suuda terve pere ees nutta, ma endiselt tunnen, et see kõik minu süü ja seega mida sa ikka nutad. Ma nüüdseks tunnen nii vähem, aga aeg ajalt tunnen seda ikka.
Peale kolme visiiti ma ei suutnudki enam tagasi minna. Ma ei jaksanud enam arutleda oma sisemaailma üle. Ei jaksanud enam kuulata kuidas see kõik ongi tavapärane, ja tuleb leida viise kuidas ärevusega toime tulla. Ei jaksanud kuulata, kuidas ma tegelikult oskan seda kõike hiljem analüüsida, aga mitte olukorra ees sellega toime tulla. See kõik ei andnud mulle mitte kui midagi. Ma tean et ma veel ei ole nii hull, et peaks sööma iga päevaselt tablette (kuigi see hoiaks äkki need musta auku kukkumised ära). Aga ausalt ei taha enam kuulda kuidas depressioon pole haigus, ärevushoogusid pole olemas jne. Ärevushoog ikka eriti julm nähtus, see tunne kuidas sa kohe lämbud ja süda hüppab rinnust välja, seda ei taha kellegile. Mul on hea meel, et seda teadvustatakse rohkem. Aga endiselt ei saa aru, mis kasu peaks olema psühholoogist.