Kuna noorem laps nägi avatud talude päeva reklaami, ei saanud jääda ka see aasta käimata. Loomulikult oli kurb, et terve perega käia ei saanud. Vaatasin, et nii mõneski talus pandi see aasta suurt rõhku välisele särale, batuudid, suhkruvatt ja kõik muu mis talude juurde ei käi. Meile aga meeldib kui saab lihtsalt vaadata loomi ja osta head paremat talu kaupa koju kaasa.
Esimeseks taluks sai valitud talu kus käisime ka eelmisel aastal. Samas mulle meeldivad loomade lood selles talus. Lapsele aga muidugi loomad. Talu tegeleb siis nii öelda päästetud talu loomadega. Eriti uskumatu oli lugu veistest. Veised olid pärid talust kus nendega hakkama ei saadud. Elasid kõik koos ühes, sündisid järjest uued ja sama palju neid ka suri. Laipasid keegi ära ei koristanud. Ametnikud leidsid et terve kari vaja lasta ära hävitada, mis minu jaoks muidugi uskumatu. Kindlasti vääriksid nad elu võimalust mõnes teises talus kus nad hoolt saaksid. Tapale läksid kõik, üks nende seast oli üks nendest veistest (seal talus tundis teda ära kaelarihma järgi). Veis oli tiine, aga vägagi elujanuline. Ta hüppas üle masinate ja aedade ja kadus metsa. Metsas sünnitas ta ka oma poja ja mingi ime läbi elas ta lausa oktoobrist aprillini metsas. Milline elu tahe. Soovitan külastada talu ka muul ajal kokku leppides, MTÜ paitame loomakesi, kruusa talu.
Teine talu kus käisime oli juba veidi eksootilisemate loomadega. Nugise hobitalu, võtab vastu külalisi ka muidu ja siis tehakse ka giidi tuuri. Seal talus näeb näiteks jaanalindu (mis oli ka pisema lapse lemmik), nutriat ja hõbe rebast. Kohapeal müüdi ka imelist käsitööd, käsitöö nukke. Samuti sai suveniiriks kaasa osta paabulinnu sulge. Kindlasti kavatsen sinna terve perega tagasi minna. Hea võimalus näha mitte igapäevaseid talu loomi.
