Kindlasti on ka palju inimesi, kes nagu mina, unustab ennast tahaplaanile. Alati peaasi et lastel hästi, kõik arsti visiidid, kõik rehabilitatsiooni plaani asjad. Lasteaia laps, kes väga suure läheduse vajadusega, pisike puuk on ta alati olnud. Lõpuks aga kõik kuhjub, oled pinges, kõik käib juba närvidele ja tahaks lihtsalt eemale kõigest.
See kõik, aga pisike märk sellest et enda tass täitmata. Ei jaksa olla rõõmus ja õnnelik kui enda eest hoolt ei kanna. Ka paar nädalat tagasi, olin olukorras, kus juba mõtlesin et koliks lihtsalt välja. Milleks mulle see, et ma PEAN hoolitsema selle eest, et lastel kõik hästi ja kooli probleemid laheneks. Milleks mulle vajalik, et PEAN vaatama et söök tehtud, pesu pestud saab ja kõikidel igale poole käigud tehtud.
Õnneks sai võetud ennast kokku, läksin sõbranna juurde ja sai ennast maha laetud. Sai niisama elust räägitud kohvitassi taga. Parim teraapia. Sai ka veidi raamatuvahetust tehtud. Kriminaal romaanid ka hea võimalus aja maha võtmiseks. Ma ei tea kui paljud veel nii loevad, et lähevad täielikult loosse sisse ja loed ja justkui näed peas filmi sellest mida loed.
Veel teen endale aja võtmiseks telefoniga pilte, just looduspilte. Mobiilfotograafia on mõnus hobi mida saab teha igal pool kus käin. Kunagi tahaks muidugi saada ka võimalust minna päris kaameraga loodusesse pildijahile. See aga jääb hetkel kuhugi tuleviku unistustesse. Kes teab, äkki mõnigi unistus täitub ka lõpuks.