Seekordne postitus tuleb laste teemal. Vanemal lapsel, R-l on sama haigus. Temal lihaspinged samuti hästi suured ja tal tekkinud haamervarbad. Korra juba ühe varbaga on ta opil käinud, nüüd probleem teise jalaga. Varbaid mida lõigata ka rohkem. Esimesel korral oli taastumine üli lihtne ja kerge. Paar päeva ja elu nagu tavaliselt. Lootsin et seekord läheb sama lihtsalt. Kuna jalanõude leidmine niigi keeruline, haigusest jalavõlv üli kõrge, siis äkki edaspidi vähemalt varbad hoiavad sirgu ja saab jooksu tosse jalga.
Seekordne taastumine läks aga pikemalt. Kõndimine raskendatud sest jalale toetuda ei saanud. Ja seda kohe mitu nädalat. Kuigi mulle vahepeal tundub et mul ja R-l pole väga ühiseid omadusi, siis kanged oleme mõlemad. Talle ei meeldinud mõte, et me teda aitama peaksime. Kiirelt läks appi kark mille abil toas ringi liikuda. Paar nädalat kodus ja sai ka kooli tagasi, sinna polnud nõus karguga minema. Samas ka mõistan sest koolimajas pole ühtegi lifti. Lisaks oli koolis juba palju probleeme kiusamisega. Enamus klassist kiusasid teda, sest ta kõnnib veidi teisiti. Kas pole mitte lapsik?
Loodan, et nüüd kus R võtab lihaslõdvesteid, ei tule niipea ühtegi varvaste operatsiooni ette. Korduvad operatsioonid sama probleemiga pole vaimselt lihtsalt head.