Peale Haapsalus käimist tegin töötukassa lehel uue taotluse. Sisimas polnud sellele mingit lootust, et mingi teine otsus kui varem. Varem siis määrati osaline töövõime ja puuet mitte. Samas pisike lootus, et äkki määratakse seekord puue juurde ja saab endale puudega inimese parkimis kaardi. Selle eelised küll head. Laiem parkimis koht ja uksele lähemal.
Kui umbes kolm nädalat hiljem otsus tuli siis see oli küll täielik üllatus. Osalise töövõime asemel määrati täielik töövõimetus. See otsus oli täielik šokk, ma ei peagi enam tõestama et mul päriselt keeruline tööd leida. Tööd mida teha mõni tund päevas, sest rohkem ei suuda. Samas mõte, et miks seda juba varem ei tehtud, kui üks jalg lohises lihtsalt. Kuigi hetkel ei lohise, siis ega ju parem ikka pole. Ei saa pikalt istuda, sest pärast ei saa liikuma. Ei saa seista, siis ka jalad lähevad liiga kangeks. Ei saa ka kõndida, sest lihtsalt ei jaksa. Samuti tekkis sisemine vastuolu, kes tahaks endale tunnistada et 34aastaselt oled sa sant.
Samuti tekkis küsimus, mis saab edasi? Kas on lootust saada töötukassast mõnda koolitust? Mida ma üldse oma eluga edasi teen? Kes ma üldse olen, kui ma ei ole enam sama võimekas kui varem, kas kellelgil minust üldse mingit kasu?
Paar nädalat hiljem tuli ta puudeotsus. Kõige väiksemas klassis liikumispuue. Jällegi tunne et ei teagi kas naerda või nutta. Samuti käib peas et tuleb välja mõelda, mida eluga peale hakata. Ei saa nii et midagi üldse ei tee.