Uurisin kuidas mina saaks Haapsallu taastusravisse. Kuigi taastusravi arst selle mõtte maha laitis. Öeldes et seal käivad ikka need kes on palju hullemas seisus, kes enam ei liigu ise ja seal ma satuks rohkem masendusse. Mõeldes aga sellele et parem jalg omadega halvas seisus, külm sügis andis juba jalgadele tunda, siis ikka kuulasin sisetunnet ja pöördusin perearsti poole. Sees hirm et järjekordne asi mille nimel võidelda vaja.
Perearst oli aga vägagi optimistlik. Saatekirja ei pidanudki lunima. Jääb vaid lootma et saan parema jala paremini liikuma. No vahest ei taha isegi astmeni tõusta, seega trepp jääbki õudusunenäoks nendel mustadel päevadel. Aga nüüd jääb üle veebruari oodata ja saab koos lastega minna. Ma küll ei tea kuidas pisem laps selle uudise vastu võtab. Aga peab lihtsalt hakkama saama.