Pealinna uuringutele sõitsin Lux expressiga. Buss vähemalt hea soe ja vähemalt saab kindlasti istuda. Samas see kaks pool tundi sõitu piisavalt pikk et jalad pingesse läheksid. Püsti saamine ja liikuma hakkamine jällegi katsumus omaette. Vähemalt olin kõndimise juba enam-vähem ära õppinud. Jalg ei tõusnud eriti kõrgele aga tegi juba õiget liigutust. Igapäevane harjutamine andis tulemusi. Õues talvine külm õhk ka loomulikult kasu ei tulnud liikumisele. Tallinna saabusin uuringutele eelneval õhtul et hommikul õigel ajal haiglasse jõuda. Õnneks sain ööbida elukaaslase sugulase juures. Vähemalt üks mure vähem.
Hommikul Lääne-Tallinna keskhaiglasse jõudes juhatati sclerosis multiplex osakonda. Enne haiglasse sisse võtmist pidi veel covid testi tegema. Oh kui hea meel mul on et seda õudust enam tegema ei pea. Palatis polnud ma õnneks üksi, samas oleks võinud sama hästi ka olla, keelebarjäär tuli vahele. Aeg ajalt tahaks ikka vene keelt osata. Palatist avanes pealinnale imeline vaade sealt kõrgelt.
Uuringud muudkui venisid. Füsioterapeudi kohtumine oli hullem kui arvasin. Seis oli halb. Tasakaaluga kehvad lood, lihaspinged suured. Mingid tobedad liikumis testid, kui kiiresti suudan vahemaad läbida, palju liikuda, kuidas painduvus. Kas keegi veel tunneb piinlikust, kui ei suuda mida peaks suutma? Arutati ka millist abivahendit peaksin kasutama et liikumine parem oleks. See jutt aga ühest kõrvast sisse, teisest välja. Abivahendid minu mõistuse jaoks suur EI, mitte mulle ja mitte veel. Järgmine arst, uuringud kuidas põis peab. Katsetus lihaslõdvestiga, mis ei sobinud, üks jalg läks täiesti süldiks. Palju küsimusi vähe vastuseid. MRT uuring, vähemalt aju pidavat normaalne olema, no üks hea asi peab ju ikka olema. Kohtumine sotsiaaltöötajaga, seletus puude ja töövõime hindamise kohta. Mida ma peaks teadma, mida kindlasti märkima. Veel üks piinlik asi. Kes tahaks avalikult tunnistada, et mul on raske. Kui enamus suhtuvad et harju ära, see sinu uus normaalsus. Mis on üldse normaalne?
Neuroloogiga kohtumine oli kõige oodatavam osa uuringust. Palju küsimusi ja palju vastuseid mida keegi kuulda ei taha. Ja nagu ikka keegi ei tea eriti midagi. Kui kiire on progress ei tea keegi. Mida tulevikus oodata ei tea ka keegi. Arvata on haigust süvendas kaks aastat varem põetud covid. See hull lihaspinge mis siis oli, juba siis oleks pidanud hakkama võtma lihaslõdvesteid, kahjuks ei teadnud siis keegi haigusest. Arstiga rääkides ja minevikule mõeldes sümptomid juba teismeeast. See et joostes jalg läks alt ära ja lihtsalt kukkusin polnudki laiskus nagu kehalise õpetaja ütles. Tänud sulle õeluse eest. Komistasin puu juurte või väikse lohu tõttu ka juba teismeeast olnud, ma polegi käpard 😀 Sümptomid aga viimasest paarist aastast millega oleks pidanud pöörduma perearstile: külma talumine- polegi nii normaalne et toast õue minnes jalad korraks kanged. Aga no kes sellele väiksele asjale tähelepanu pöörab. Sääretõste jooks-jalad ei tõuse enam tagumikuni, polnudki ülekaalust, aga no kes oskas midagi arvata. Elukaaslase sugulane ütleb nüüd et ma alati teistmoodi kõndinud, huvitav et ise seda tähele ei pannud. Ega muud ei oskagi kellegile nõu anda et kuula ja vaata oma keha, kui midagi ikka teistmoodi kui peaks mine arstile. Äkki avastatakse midagi enne kui asi väga halb.