Olen Kadri, hetkel 34aastane. Olen kolme lapse ema R ja V on juba teismelised ja D on 6 aastane pesamuna. Muidu olen hästi lihtne inimene. Armastan lihtsat toitu ja lihtsaid asju. Toidu poolelt meeldib endiselt aeg ajalt uusi asju katsetada. Küpsetada nii saiakesi, teha kooke kui ka erinevaid liha marinaade.
Tööalaselt olen toimetanud enamasti klienditeenindus valdkonnas. Seda nii toidupoes kui ka kohvikus. Inimestega suhtlemine on mulle alati meeldinud. Üllatuslikul kombel katsetasin ära isegi telefonimüügi. Seda nii era kui ka äriklientidega. Eraklientidele lähenemine palju keerulisem, kui äriklientidele. Ma saan aru miks igasuguseid müügimehi ei sallita, samas teades telgitagust on endal suhtumine hoopis teine.
Samuti armastan reisimist. Nii Eestis kui välismaal. Külastada erinevaid suuri ja väiksemaid kohti, avastada Eesti kaunist loodust, suvel külastada erinevaid randasid. Kuigi arvestades hinnatõususid siis pigem tasub minna nüüdsest välismaale. Riias majutus 2x odavam kui Tallinnas. Arvestades et meil peres 5 inimest, kellel igal omad soovid, siis iga euro kokkuhoidu ainult kasuks. Muideks kellel tervise mured siis google maps näitab ära mis on invasõbralikud kohad. Mulle vajalik info.
Peale diagnoosi saamist olin pikalt justkui mustas augus. Peitsin ennast kodus nelja seina vahel. Kes tahaks ringi liikuda kui jalg lohiseb ja paljude pilgud sinul. Kui oled olukorras kui sa ei suuda enam tööle minna. Kes tahaks öelda et 34 aastaselt oled invaliid. Vaim suur, jalad aga ei kuula ja kohale ei vii. Pikalt mõtlesin et hüvasti normaalne elu. Üha enam aga mõistan et see haigus ei tiri mind endaga mutta. Ma ei kavatsegi alla anda. Jah pikka maad ei kõnni, aga lõhikese ikka. Õpin üha rohkem kuidas teha nii et suudaks rohkem, näiteks kui kõndida ei jõua siis natuke rohkem jaksan rattaga sõita. Ma lihtsalt ei saa veel alla anda.